Ma mäletan oma esimest Silmufestivali nii, et juba jõesadama poole kõndides jäi õhku midagi teistsugust – mitte ainult grillisuits ja merekohin, vaid see eriline sumisev ootus, mis tekib siis, kui terve linn on otsustanud ühel nädalavahetusel jälle iseendaks saada. No jah, väljastpoolt vaadates on see ju “lihtsalt” kalapidu. Tegelikult on see lugu, mis voolab läbi Narva-Jõesuu nagu jõgi ise – ühest sügisest teise, ühest põlvkonnast järgmisse.
Kui tagasi mõelda, siis 2009. aasta idee oli ühtaegu lihtne ja julge: teha sügisesse oma pidu, kui suve rand on vaikinud, aga jõgi alles elab. Aasta hiljem rullus lugu lahti juba suurema pauguga. 2010. aasta “silmuralli” – jah, seesama maailmas ainulaadne mõte lasta silmudel kiiruse peale mööda renne allamäge roomata – pani poole Eesti rääkima. Ühed pidasid seda karjuvaks ebaeetikaks, teised noogutasid, et mis siin’s ikka. Lõpuks juhtuski see, millest tänaseni muheldakse: konserviralli. Elusad osalejad jäid paberimajanduse taha toppama, rajale pääsesid marineeritud purgid. “Pettumus,” kirjutasid lehed. Ja ometi – see lärmakas vaidlus tõi sadamasse rahva, pani pilgud Narva-Jõesuu poole. Ma jäin selle peale mõtlema… vahel sünnib traditsioon just siis, kui ta on korraks komistades nähtavaks saanud.
Järgnenud aastad kinnitasid, et idee oli õige. 2011. aastal sadas vihma, aga plats oli täis. “Hungerburger” – linnapea Andres Noormägi oma retsepti järgi tehtud silmuburger – sai päeva naljakaimaks sümboliks. Akvaariumides ujus peategelane ise, lapsed ja suured vaatasid üle klaasi, et mõista: silm ei ole lihtsalt “järjekordne kala”, vaid kummaline, ürgne olend, kes on selle kandi kööki ja keelde end igaveseks kirjutanud. 2012. aastal läks päike eriti heldelt lahti, 500 liitrit silmukapsasuppi kadus nagu kevadine jää – ja kõik see muusika, laad melu, pered, kes otsisid ühe käega lapsele pannkooki ja teisega marineeritud silmu purki koju kaasa. 2013. aastal oldi juba sama tüüne ja enesekindel: meistriklassid, järjekorrad, supikatla kohin. Selles rütmis kasvas festival igal sügisel, kivikivi haaval.
Ja siis on mul silme ees 2017. aasta jutt – see, kuidas keegi ütles: “Igal linnal on oma bränd. Meil on selleks silmud.” See kõlas toona suurelt, aga ausalt, sest mis teeb ühe koha eriliseks, kui mitte oma maitse, oma lugu. 2019. aastal kajas lugu kaugemale kui varem: meediakajastus oli suur, jõesadamas randus koguni kaheksast jahist koosnev seltskond, kes tuli spetsiaalselt festivali pärast. Peakokk Indrek Kõverik pani õhtule punkti “Saatanlike silmudega” – kuus rooga, kuus jooki, kuus lugu –, ja ma sain aru, et silm võib pakkuda sama palju fantaasiat kui mõni peen prantsuse delikatess. Tegelikult läks see mõte veelgi lennukamaks: 2020. aasta menüüs oli isegi silmujäätis. Jah, jäätis. Mõni kirtsutas nina, paljud naeratasid pärast esimest ampsu. Ja see oli just seesama aasta, kui laad oli kala täis ning supivõistlustel kõlasid uued nimed ja retseptid, alates kamajahutaignas silmust kuni silmušašlõkini. Kõrvalt vaadates paistis, kuidas traditsioon ei kivi – ta hingab, mängib, kohaneb.
aasta pani teise noodi: Valge park süttis tuledest, tõrvikutest ja väikestest tulekolletest. ÖÖBazaar, miniloomaaed, akvaariumid – kogu lugu nihkus korraks jõesadama kailt haldjavalgesse parki. Silmu oli tol ülikuumal suvel vähem, aga hotellid olid välja müüdud. Ma tajusin, et festival ei müü ainult kala, ta müüb tunde – seda, et Narva-Jõesuu on koht, kuhu tasub sügisel kohale sõita. 2022. aastal, neljateistkümnendal korral, oli tunne, et masin töötab ilusasti: AHHAA teadusteater, Lazerzone’i kuiva jää trikid, fotoboksid, meistriklassid – ja ikka sama kindel telg: värske, praetud, marineeritud, küpsetatud silm. Linnapea Maksim Iljin jagas supikatlast ka Sinimäel ja Olginal; see on detail, mis mulle meeldib – kui supp jõuab naabrite juurde, on pidu päriselt kogukonna oma.
Ja siis 2023. aasta – viieteistkümnes. Rekord: 17 kalakauplejat, pikk meelelahutusprogramm, jõe peal erireisidel Caroline ja puust S/V Delfin. Hanno Kask tegi paellat ja hungerburgereid, kokad grillisid silmu ja kombineerisid seda õunte, seente, sushiriisi ja uhhaaga. Supi tegi Artjom Romanov – silm, spinat ja odrakruup. Kahe tunniga 800 portsjonit – katlas jäi ainult auru ja head meelt. Õhtuks oli bänd, ja vähemalt minu jaoks see teadmine, et üle seitsme tuhande inimese võivad moodustada üheaegselt koduse õhkkonna. Võib-olla oled ka ise tundnud: mõnikord mahub suur pidu üllataval kombel väikesesse hetke, kui keegi tõstab sulle kulbist supi ja ütleb: “Proovi, see on meil siin selline.”
Viimane sügis kinnitas suunda. 2024. aastal käis juba umbes 7000 külalist, platsil oli rekordiline hulk ettevõtjaid – 130 –, ja 300 liitrit silmusuppi läks taas nagu valatult, ligi 800 portsjonit. Linnapea jagas ise, nagu kombeks. Selle kõrval toimus palju väikseid asju, mida programmileht ei loe: kalurite jutud võrkudest ja voolust, nõuanded, kuidas silmu kodus õigesti puhastada, lapsed, kes julgesid esimest korda silmu maitsta. Need on hetked, kust see lugu tegelikult koosneb.
Aga festival ei ole ainult pliidi kohal aurav katel. Eesmärk on alati olnud suurem: pikendada hooaega, tõsta Narva-Jõesuu nähtavaks ka siis, kui suvepäike on loojunud, ja tuua piirkonda tulu, mis ei kõigu pelgalt rannailma rütmis. Koostöö reisikorraldajatega, meistriklassid, võistlused – parima retsepti auhind, silmu söömine aja peale, kokkade õpetoad – see kõik on loodud selleks, et oskused liiguksid inimeselt inimesele ja võrgustikud looksid uut väärtust. Ma olen näinud, kuidas kohalik köök muutub külalise jaoks põhjuseks tagasi tulla. Kui maitse saab loo, tahad seda lugu veel kord üle lugeda.
Selles mõttes on 2025. aasta rohkem kui järgmine kuupäev kalendris. See on investeering, mille tootlus ei ole ainult müüdud portsjonid ja täitunud toad, vaid ka tunne, et Ida-Virumaal on oma selgelt eristuv hääl. Silm on haruldane liik ja tema ümber keerleb vaidlusi ja legendegi, ent Narva-Jõesuus on temast saanud midagi kolmandat: elav märk, et koht võib oma identiteedi sõna otseses mõttes lauale tõsta. Kui ma sellele mõtlen, siis saan aru, miks see festival ei vaju ära. Ta on korraga naljamees (va konserviralli), perenaine (vaata kui ilus supikatla serv läigib!), õpetaja (õpi puhastama, proovi marineerida) ja majapidaja (arvepidamine hotellidele ja kohvikutele).
Nii ta voolabki: 2009. aasta esimesest ideest kuni eelmisel sügisel keedetud katla viimase kulbitäieni. Kõik vahepealne – hungerburgeri suitsune nali, akvaariumis uudishimulik silm, paellapann, teadusteatri sädelev toss, fotoboksi paberil hetk, mis püsib – kinnitab, et lugu on terve. Ja mina, kes ma tulin siia algul lihtsalt uudishimust, lähen igal sügisel jälle kailt läbi, sest on üks supp, mille juurde tasub tagasi tulla. Mitte ainult maitse pärast. Vaid selle tunde pärast, et linn teab, kes ta on.
Kokkuvõttes on Silmufestival sündmus, kus traditsioon ja ettevõtlikkus käivad käsikäes: külastajate arv on kasvanud (2023 ~7000, 2024 ~7000), ettevõtjate arv on rekordiline (2024: 130), ja katlad keevad hoogsalt (2012: ~500 l; 2023–2024: ~800 portsjonit mõne tunniga). Aga numbrid on siin ainult teeviidad. Tee ise on lihtne: kohtume septembri lõpus, kui jõgi toob silmu ja linn toob inimesed kokku. Siis on Narva-Jõesuu jälle täpselt see, mis ta on – ja see on ilus.
